Minu nimi on Ly Lindepuu, ma saan kohe-varsti 14-aastaseks, elan ja õpin Viljandis ning käin tantsimas Tartus Shate Tantsukoolis. Tantsima hakkasin enda suurel soovil 5-aastasena väikeses ja armsas Viljandi tantsustuudios, kuhu vanemad mind suurima heameelega viisid, kuna mulle väga meeldis kodus võimelda ja tantsida. Kuni 11-aastaseks saamiseni tantsisin ma ainult paar tundi nädalas showtantsu ja soolotantsu ei teinud. 2017.aasta kevadel (olin siis 11-aastaseks saamas) oli teleris saade “Väikesed Hiiglased”, kus ma esimene kord nägin, et on ka võimalik tantsida nii erinevaid stiile, teha trikke, pöördeid, hüppeid ja muud sellist. Siis soovisin ma tõsisemalt tantsuga tegelema hakata ning tegin seda järgneval aastal kodulinnas Viljandis. Tegin enda soolokava lyrical jazz/contemporary stiilis, mis võitis kohe mu südame. Võistlesin nende tantsijate vastu, kes olid juba aastaid kõrgel tasemel treeninud, võistelnud ja kogemusi saanud. Autasustamisel olin kindel, et poodiumi koha saamine on väga lihtne aga tegelikkuses sain ma väga tagumisi kohti. Muidugi see ikka kurvastas mind aga ei peatanud edasi töötamast. Selle sama hooaja kevadel, 2018.aastal oli ka “Väikesed Hiiglased” teise hooaja prooviesinemine kuhu ma sisse ei saanud ja ma ei saanud oma soologa ka Kuldse Karika tantsuvõistluse finaali. 2017/2018 aasta hooajal hakkasin ma käima Shatés workshopidel ja 2018. aasta kevadel oli mu pere nõus, et lähen Tartu Shaté Tantsukooli katsetele. Sain sisse Scarletite gruppi. Terve suvi käisin väga paljudes tantsulaagrites ja mulle meeldis see väga. Sügisest hakkasin Shate Tantsukoolis soolot tegema koos Maris Ootsinguga, tema tantsimine oli mulle suureks inspiratsiooniks ja on ka siiani. 2018/2019. aasta hooaja alguses ei läinud mul võistlustel nii hästi. Teadsin, et pean veel rohkem pingutama kui tahan näha paremaid tulemusi. Nägin palju vaeva, lisaks tantsukooli trennidele tantsisin ja treenisin ka kodus. 2019. aasta kevadel sain Kuldse Karika finaalis autasustamisel esikuuikusse, mis oli mulle väga eriline, kuna varem polnud ma nii head kohta saavutanud. 2019. aasta suvel käisin jälle paljudes tantsulaagrites ja alustasin mentoriga oma uue soolokava harjutamist.
Siis algas 2019/2020. aasta hooaeg. Üks esimesi võistluseid soologa oli Spotlight Challenge. Kategoorias, kus ma võistlesin oli üle neljakümne osaleja ja väga suureks üllatuseks sain ma 1. koha. Ma olin/olen südamest õnnelik ja tänulik. Ka järgnevatel võistlusetel läks mul väga hästi. Ma sain ka Tartu Kultuurikapitali stipendiumi, et veel rohkem tantsimises edasi areneda. Eriolukorras oli mul veel rohkem aega tantsida, lisaks Shate distantsõppe trennidele harjutasin ma ka ise kodus ja võtsin internetist workshoppe. Kui sain teada, et pääsesin TV6 saatesse “Eesti Parim Tantsija” olin üli õnnelik. Aga seda, et ma selle saate võitsin ei osanud ma üldse oodata. Olen väga, väga tänulik oma perele, juhendajatele ja kõigile teistele toetajatele.
Minu tantsuline areng on toimunud viimastel aastatel üsna kiiresti aga ainult suure pühendumise ja töökuse tõttu. Minu tõsisem soolotantsuga tegelemine algas alles paar aastat tagasi – seega mul on veel tohutult õppida. Mitte ükski saavutus ei ole tulnud kergelt, vaid ma pidin selle jaoks palju vaeva nägema. Areneda saab ainult siis, kui Sa seda südamest väga tahad ja oled valmis selle nimel töötama. Ma tantsin, kuna ma tõesti väga naudin selle tegemist, see annab mulle väga võimsa ja hea tunde. Tantsimine on mulle õpetanud, et kui Sa midagi väga soovid, siis pead olema järjepidev, kannatlik ja ei tohi mitte kunagi alla anda.
