Tantsupisik on olnud minuga sünnist saati, kuid 2007.a kevadel hakkas mu ema otsima mulle väljundit, kus saaksin end arendada ning tantsust veelgi rohkem rõõmu tunda. Google’i abiga leidis ta Shaté Tantsukooli ning peale meeldivat telefonikõne Krõõduga, viidi mind sel samal kevadel proovitrenni.
2010. aastate esimeses pooles jõudsid meieni improvisatsiooni võistlused ning üpris pikalt võtsin kõikides edukalt osa . Kuid kuskil kuus-seitse aastat tagasi sattusin natukeseks ajaks soppi, väga raske oli olla rahul enda tulemustega ning kurvastusin kergelt, kui asjad ei kulgenud minu soovide järgi. Olukord lahenes umbes aastakese hiljem, kui hakkasin tutvuma oma enda liikumiskeelega. Vaikselt hakkas ka kohale jõudma, et kõigil on erinev maitse ning pigem tuleb jääda endale truuks, kui proovida kohtunikule meelepärane olla. Tantsust rõõmutunde saamine!
Kõikide nende aastate jooksul on laval palju juhtunud, küll on tossud jalast tulnud, kostüümid ja kavad ununenud ning siis oma kena aluspesu kruiisi publikule näidatud, aga kuna olen ümbritsetud nii toredate inimestega, on nüüdseks kõik meeles vahvate mälestustena.
Tantsu abil olen avastanud ning õppinud väga palju, kuid üks peamistest põhimõtetest, mida ma soovin ka noorematele tantsijatele edasi anda, on endale truuks jäämine. Meid kõiki on kokku toonud rõõm tantsida, ilma selleta ei oleks meie teadmistepagas tantsust, koostööst, enda väärtustest üldsegi nii suur. Seega, et täiel rinnal nautida oma tantsu teekonda, pead asja tegema nii, nagu su kehale on eelkõige loomulik ning sellele siis lisama suure töö.
