Tantsimine on olnud üks kõige olulisemaid tegureid minu isiksuse kujunemise ja arenemise teel. Olles Shate tantsukoolis esimesest klassist peale (11 aastat!) olen saanud endale kullast kallimad sõbrad, tutvunud uskumatult imeliste inimestega, saanud iseendaga rohkem sõbraks ning lisaks kõigele imelisele ka mitmeid läbikukkumisi ja õnnetusi kogenud. Kuid just need viimased – rasked ning kurvad hetked sellel teekonnal on mind väga palju tugevamaks ning julgemaks teinud. 

Kõige olulisem on mitte neid raskeid hetki karta! Julgeda olla sina ise, katsetada, eksida ja õppida oma eksimustest – see teeb meid tugevamaks.

Raske on kirjeldada nii pikka ajaperioodi, sest toimunud on tohutult palju. Minu teekond tantsijana algas kooliminekuga, mil tantsutrennid toimusid Miina Härma Gümnaasiumis  ning koos klassiõdedega eriti mugav ja lõbus koos tantsima minna oli. Aega läks ja asja sai – 2019. aastal toimus Sandydel (grupp, kus tantsimist alustasin) ametlik lõpetamine ja see tähistas ka minu üheteistkümnenda aasta lõppu Sandyde keskel. Vähestel on olnud võimalik sattuda nii armsasse seltskonda ning tunda end seal hoitud, sest just nii panid mind tundma minu Sandyd. Seltskond, kus sain olla mina ise ning sõpradega koosolemine kaotaski tõesti kõik mured. 

Selle pika aja jooksul sattusin ka mitmetesse teistesse gruppidesse ning kooslustesse – olin päris noorelt juba vanemate tantsijatega koondises, small grupis, tegin hiphop duosid ja triosid.

Üks väga eredaid emotsioone täis aeg oli 2016. aasta suvi, mil videokonkursi läbi tasuta Free Flow suvelaagrisse sain. Seal avanes minu jaoks täiesti uus ning imeline tantsumaailm uue ning teistsuguse tantsukooli silme läbi. Ma olen tohutult õnnelik, et üksi sellise julge sammu ette võtsin, minnes ilma ühegi sõbrata võõra tantsukooli laagrisse (tol ajal oli see ikka päris närvekõditav), sest selle suve sündmustik viis mind aina rohkem edasi veelgi huvitavamate inimeste ja tantsijateni. Mul on ülimalt hea meel, et astusin välja oma mugavustsoonist, sest see avas mulle nii imelise maailma ja võimalused. Hakkasin innukamalt üksi käima pealinnas workshoppidel ning samal suvel osalesin ka Eva Kalbuse lavastatud “Mereplekkide” lavastuses tantsijana (kus samuti olin täiesti võõraste inimeste keskel ning paar kuud iga nädal Tallinnas proovides käisin). Kõiksugu kirju tantsuline tee ning eri tantsukoolidega tutvumine avas mind nii tantsija, kui ka inimesena hoopis uuest küljest ning avastasin iseendalegi üllatavat.

Shate andnud mulle niivõrd palju erilisi mälestusi, et nendest võiksingi jutustama jääda. Näiteks reise on meil toimunud päris omajagu (iga-aastane Leedu reis Novembris on minul toimunud kusjuures juba 9 aastat). Shate ei ole olnud lihtsalt tantsutrenn vaid avardanud mu silmaringi ning aidanud mul õppida olema rohkem käed-silmad avatud kõigele uuele ja huvitavale. Üks kõige meeldejäävamaid reise on kindlasti 2017. aasta India reis, mis oli minu jaoks lausa elumuutev, sest ma polnud kunagi sellises keskkonnas viibinud ja sealsete inimestega tutvunud. Samuti meenutan rõõmuga 2019. aasta Belgia reisi, kust sain endale sõbrad, kellega siiani suhtlen ning loodan, et neid veel ka Eestis võõrustada saan. 

Suvelaagrid, välistreenerid, esinemised, lugematud võistlused ja koosolemised – raske on neid kõiki lühidalt kirjeldada, kuid need kõik on olnud väga meeldejäävad ning minu tee on ristunud tohutul hulgal imeliste hingedega.

Raske on panna sõnadesse neid tundeid ja hetki, mis kogu selle tantsulise teekonna jooksul kogenud olen, kuid võin väita, et ei kahetse karvavõrdki, et sellisele rajale sattusin. Tantsimine on olnud minu rõõm ja lohutus, pinge ning ärevus, mis mind köidab ja elus hoiab. Kõik treenerid, sõbrad ja ilusad inimesed, keda ma sel teekonnal kohanud olen – aitäh! Aitäh, et olete olnud osa minust!