Minu tantsuteekond sai alguse 2012. aastal, kui minu hea sõbranna Lisete Sarapuu ütles mulle: “Tule ka tantsima, tee proovi, varsti on uued katsed tulemas!” Nii ma läksingi katsetele sinised püksid jalas ja koeraga särk seljas, teadmata kedagi või midagi. Mäletan, et katseid viis läbi meie armas Krõõt, ta õpetas selgeks väikese osa koreograafiast ja siis pidime seda kõik koos ette näitama. Mul ei lähe vist kunagi meelest ära, kuidas keset tantsu üksinda pikali olin keset sinise saali (siis asus Shate veel Filosoofi tänaval) põrandat ja siis kohe püsti tõusin, tehes nägu, nagu midagi poleks juhtunud. Tegelikkuses saime Kristellega, kes ka katsetel käis, Sharoni gruppi, kuid meie suur soov oli saada Stelle gruppi, sest meie sõbranna Lisete oli seal. Lubades Krõõdule, et oleme tublid ja ei vea teda alt, saime Stelle grupi liikmeks. Shaté lummas mind oma säraga algusest peale. See koht tungis mulle oma suurepärase õhkkonna, professionaalsuse ja hea seltskonnaga peatselt südamesse. Eriti algusaastatel muutus meil iga aasta nii treener kui ka tantsustiil, et tantsijad oleksid võimalikult mitmekülgsed. Kindlasti on ka see määrav tegur, mis mind tantsijana kujundanud on. Proovinud peaaegu kõikvõimalikke tantsustiile, olen leidnud omale meelepärasemad stiilid.
Ma arvan, et Shaté on olnud osa minust, kujundanud ja näidanud mulle maailma, õpetanud mind inimesena, pakkunud mulle meelelahutust ning toonud minu ellu parimad inimesed. See ei ole pelgalt koht, kus tantsida ja võistlustel käia. See on midagi palju enamat ning seda teavad vaid inimesed, kes sellega kunagi seotud on olnud või on seda tänaseni. Olen kindel, et olen saanud sealt inimesed, kelleta ma enam oma elu ette ei kujutaks. Olen saanud käia võistlemas erinevates kohtades nii Eestis kui ka välismaal. Näha erinevaid inimesi ja nende isikupära. Olen saanud olla osa sellest imelisest tantsukoolist ja geniaalsete treenerite koreograafiast. Ma arvan, et tantsimine on õpetanud mulle elama käed ja silmad lahti ja vaatama, mis elu mulle pakub. On olnud keerulisemaid aegu, on olnud häid aegu, aga need kõik on mind inimesena kujundanud.
Kõige raskem sellel teekonnal on “püsida kogu aeg rajal” ehk teisisõnu, olles olnud mitmeid kordi vigastatud, tean, mis tunne on vahepeal tulla rajalt maha ja siis naasta jälle palju tugevamana. Pole kunagi kerge olnud vaadata oma grupikaaslasi laval, teades, et ühes kohas on auk, aga see on tekitanud minus veel suurema tahte ületada ennast ja saada hakkama. Mul on au olnud jagada lava ja trennisaale kõigi nende andekate trennikaaslate ja koreograafidega.
Ma arvan, et liigagi palju naljakaid olukordi on laval või üleüldse võistlustel ette tulnud. Mulle aga meenus üks naljakas seik European cup’i võistlusel 2017. aastal Tartus, kui me Stelledega tantsisime kava nimega Galaktikakontroll ja meil olid rekvisiitideks 5 posti. Mäletan, et keegi minu grupist oli ühe posti taga ja mina tema kõrval ning kuidas üks hetk me mõlemad vaatasime, kuidas see post teadaolematutel põhjustel maha kukub. Tegime näo, nagu nii pidigi olema ja hoidsime mõlemad kõvasti naeru tagasi, kuid see oli päris keeruline ülesanne, sest kavas pidi olema tõsine ja konkreetne emotsioon. 😀
Suure plaanis tahan uskuda, et tants leidis minu ja mina selle kaudu iseenda.
